Lapsena teadsin kindlalt, et minust saab loomaarst. Kuidagi juhtus nii, et apteekrist tädi soovitusel sattusin peale keskkooli tööle apteeki.
Mulle hakkas see maailm oma rohupudelite ja apteegi lõhnadega väga meeldima. Nii läksingi edasi õppima farmaatsiat tolleaegsesse Meditsiinikooli ja hiljem Tartu Ülikooli.
Apteek nägi toona hoopis teistsugune välja. Apteekrid ja ravimid olid ühel pool klaasi ja kliendid teisel pool. Aga midagi on jäänud siiski samaks. See on inimeste ärakuulamine, nende probleemidele lahenduse leidmine ja neile abi otsimine kui endal pädevusest puudu jääb.
Olen 37 aastat selle piirkonna inimesi teenindanud, algul Pirita ja nüüd Miiduranna apteegis. Tunnen oma inimesi, nende peresid, tean nende lugusid ja tean nende vajadusi.
Tänapäeval räägitakse palju e-arstist ja e-apteegist, kuid väga palju on inimesi, kes ei ole selleks valmis. Väikese kogukonna apteek on koht, kuhu inimene tuleb rääkima oma muredest ja rõõmudest, küsima nõu ja abi. Olen otsinud inimesele vajadusel sotsiaal- või õendusabi. Ükskord aitasin vanaproual leida lausa televiisoriparandajat. Sageli tuleb üle vaadata inimese kodust kaasa võetud ravimite varud ja tuletada meelde, mis mille jaoks on ja hinnata kuidas see kõik omavahel ka kokku sobib. Vahel on vaja ka abivajajaid telefoni teel nõustada ja ravimid koju ära viia kui inimene mingil põhjusel apteeki tulla ei saa.
Minu motoks on, et kui inimene tuleb apteeki mingi probleemiga, peab see kohapeal ka lahenduse leidma. Selline ju kogukonna apteek ongi.
Julgustan neid noori, kellele inimeste aitamine südamelähedane, apteekri ametit valima. Tuleb küll õppida palju keemiat, aga värvikad õppejõud teevad selle teekonna huvitavaks.
