Veterinaarparasitaloog Liina Laaneoja räägib lemmiklooma siseparasiitidest ning nende ravivõimalustest.
Koerad ja kassid on paljudes peredes tõelised pereliikmed ning vajavad palju hoolt. Erilise tähelepanu all peaks olema lemmikloomade tervis. Loomad ei oska kurta, kui neil tervis kehv on. Seetõttu tuleb nende käitumist hoolikalt jälgida, et võimalikku terviseriket avastada. Lisaks on nii mõnedki haigused inimestel ja lemmikloomadel ühised. Eriti olulised ja laialt levinud on parasitaarhaigused. Sageli kulgevad need ilma selgete kliiniliste tunnusteta ning on seetõttu raskesti diagnoositavad.
A. Tulli tehtud värskete uuringute põhjal olid parasiitidega nakatunud 10% linnakoeri ning 87% maakoeri. Leiti nii ümarusse, paelusse, kui ainurakseid. Vaatamata sellele, et linnakoerte ühine maa-ala on kontsentreeritum, oli seal nakkuse tase siiski madalam, kui maakoertel. Maakoerte kõrge nakkuse põhjuseks võib olla tihe metsloomade asustus. Huvitava seigana järeldati, et koeratoitu saanud ja seega ilmselt täiskõhuga looma parasiteerituse tase oli 63 protsendi võrra väiksem. Mis viitab sellele, et muuhulgas tagab hea toitumine ka tugevama vasupanuvõime. Linnakoerte uuringud viidi läbi Elvas, Kundas, Tartus, Pärnus ja Rakveres. Maakoeri uuriti Läänemaal. Pikemalt saab neist uuringutest lugeda novaator.err.ee lehel olevast kokkuvõtvast artiklist.
Järgnevalt pisut põhjalikumalt kahest parasiidist, mis on meil levinud ja võivad lisaks kassidele-koertele ka inimesi nakatada.
Täiskasvanud solkmed elavad ja toituvad peensooles. Emane solge suudab muneda kuni 200 000 muna päevas. Solkmemunad satuvad väljaheidetega väliskeskkonda ning muutuvad seal mõne aja pärast nakkusvõimelisteks. Kuna värske väljaheide ei ole nakkusohtlik, tuleb see loomaomanikul kohe kokku koguda ning vastavalt käidelda. Nii on võimalik väliskeskkonna saastatust oluliselt piirata. Kui aga väljaheited jäävad välja vedelema, muutuvad seal sees olevad solkmete munad nakkusvõimelisteks, olles väliskeskkonna mõjudele väga vastupidavad ning võivad nakkusvõimelistena püsida aastaid.
Täiskasvanud koerad ja kassid nakatuvad suukaudselt nakkusvõimelisi mune alla neelates. Kutsikad ja kassipojad võivad nakkuse saada emapiimaga (soikevastsetega, kes looma tiinuse ajal hormoonide mõjul aktiivseks muutuvad). Kutsikad aga võivad nakatuda juba tiinuse ajal ema kõhus olles. Sellisel juhul sünnivad nad siia ilma juba koos solkmenakkusega.
Kuna koertel ja kassidel ei pruugi solkmenakkuse puhul nähtavaid selgeid kliinilisi tunnuseid välja kujuneda, võib haigus tähelepanuta jääda. Ilma ravita aga teevad solkmed loomade organismile palju kahju ning lisaks sellele eritavad nakatunud loomad parasiitide mune väliskeskkonda.
Inimeste nakatumine on juhuslik — nakkusvõimelisi solkmemune alla neelates nii pinnasest (eriti ohustatud on lapsed, kes võivad parasiidinakkuse saada näiteks liivakastidest) kui ka alaküpsetatud saastunud liha ja maksa süües. Samuti on võimalik nakatuda kokkupuutel nakatunud kasside ja koerte ning metsloomade karvkatte ja väljaheidetega. Soolestikku sattunud munadest väljuvad solkmete vastsed, mis liiguvad soole seina kaudu veresoontesse. Seejärel “rändavad” nad maksa, kopsu ning seejärel teistesse organitesse, esinedes sagedamini ajus, lihastes ja silmades.
Inimestel eristatakse kolme erinevat haiguse vormi: vistseraalne, okulaarne (mis võib põhjustada pimedaks jäämist) ning segavorm. Nakatumise tunnusteks on oksendamine, isu kadu, kõhulahtisus, väsimustunne ja nahalööve. Sellised tunnused võivad püsida päris pikka aega. Haiguse raskusaste sõltub allaneelatud parasiidimunade arvust ning nakatunud inimese vastupanuvõimest. Lisaks solkmetele esineb kassidel ja koertel veel teisigi ümarusse ning samuti mitmeid paelusse.
Koeraviik (Dipylidium caninum) on üks levinumaid paelusse ning seda soodustab parasiidi “abimees” – tema vaheperemees kirp. Vaatamata nimele võivad selle paelussiga nakatuda nii koerad kui kassid, kuid ka inimesed.
Koeraviiki on võimalik ära tunda riisiterataoliste valgete lülide järgi koera või kassi väljaheitel või tagakeha karvastikul. Regulaarse kirbu– ja ussitõrjega suudame selle parasiidi levikut oluliselt takistada. Kuna tegemist on ka inimesele ohtliku paelussiga, vajab see samuti erilist tähelepanu.
Ümarusse ja pealusse esineb koertel ja kassidel üsna sageli ning kuna mõned neist ohustavad ka inimesi, ei pea ilmselt ussitõrje vajalikkust rohkem rõhutama. Lisaks tavalistele hügieenimeetmetele ja lemmikloomade väljaheidete kogumisele, on väga oluline teha parasiiditõrjet. Seetõttu on koera– ja kassiomanikel üks väga lihtne ülesanne: anda oma loomadele regulaarselt ussirohtu ning koguda kokku nende väljaheited (vältimaks keskkonna saastamist parasiitide munadega). Ümarusse ja paelusse ei ole põhjust karta, kui te teate, kuidas ennast ja oma lemmikloomi nende eest kaitsta.
Koertele ja kassidele on olemas spetsiaalselt nende jaoks välja töötatud ussirohud ning mõlemale loomaliigile on need ravimid erinevad. Alati tuleb ussirohtu ostes öelda, kellele see on mõeldud ja kui palju loom kaalub. Enne ussirohu manustamist aga tuleb hoolikalt läbi lugeda pakendi infoleht. Regulaarselt ussirohtu andes vabastame koerad ja kassid parasiitidest ning häirime samas parasiitide paljunemistsüklit nii, et nad ei saaks väliskeskkonda munadega ja vastsetega saastada.
Autor: Liina Laaneoja, veterinaarparasitoloog
Tutvu kogu lemmiklooma toodete valikuga
Veterinaarravim
Toimeaine / Koostis Flubendazole
11,65 €
1553,33 €/l
Veterinaarravim
Toimeaine / Koostis Flubendazole
11,65 €
1553,33 €/l