Sisuturundusartikkel
Suvi hakkab tasapisi läbi saama ja sellega seoses on vähenenud ka puukide hulk. Sügis on aga lemmikaastajaks pisikestele tüütutele välisparasiitidele - kirpudele, kes võivad olla ebameeldivaks leiuks meie lemmikloomadel ja sellega seoses ka meie kodudes.
Kirpude esinemine on justkui nähtamatu probleem, kus sageli näeme vaid nende tegude tagajärgi - pisikesi sügelevaid hammustusi, allergilisi nahareaktsioone ja Dipylidium caninum paelussi kurgiseemnetaolisi valgeid lülisid oma kassi või koera väljaheites. Kõige selle põhjustajaks on kirbud, kelle olemasolust meil ehk aimugi ei ole, kuna kirpe endid nähtud ei ole.
Nii tavaliselt ongi, kirpe näeme harva, kuid nende teod kinnitavad nende olemasolu. Kui aga kirbud muutuvad nähtavaks ja me näeme neid kas siis looma või inimese peal, on see jäämäe tipp ja annab märku tõsisest invasioonist. Asi on nimelt selles, et kirpude populatsioon koosneb valdavalt noorvormidest (munad, vastsed ja nukud), mis ei asu looma peal, vaid keskkonnas. Ehk siis valdav osa probleemist on peidus. Peidus põrandapragudes, mööbli sees, vaipades, trepikodades, ühistranspordis, põhimõtteliselt igal pool. Seega, ei tasu seda väikest tegelast alahinnata. Tema eesmärk on elada ja paljuneda ja ta teeb kõik selleks et oma eesmärk saavutada.
Kirbud (tiivutud välisparasiidid) on vähe peremehespetsiifilised ja nii loomi kui inimesi võivad tabandada kassi- ja koerakirbud, mitmed linnukirbud, rotikirbud ja siilikirbud. Kirbu peamine eesmärk on verest toituda ja ega tal eriti vahet ei ole, millise peremehe käest ta selle toidu saab.
Kui kodus on lemmikloom, on see kirbule väga soodne variant
Emaskirbud munevad munad kas loomade peale või nende pesadesse. Keskmiselt 5 päeva pärast kooruvad vastsed mis kestuvad kaks korda (nädala kuni kuu jooksul). Vastne koob kookoni ja muutub mõne päevaga nukuks. Nukujärk võib kesta kuni mõni kuu ja valmikud väljuvad kas vibratsiooni, mehaanilise surve või sooja mõjul. Seejärel asuvad valmikud ehk täiskasvanud kirbud peremehe seljas verest toituma ja paljunema. Kui aga juhtub, et põrandapraost või vaiba seest väljudes ei ole kirbul kohe kedagi võtta, kelle peal toituda, suudavad nad kuni pool aastat nälgida! Ehk siis ei tasu imestada, kui puhkuselt tulles või sügisel suvilast linna kolides tabab teid ja teie lemmiklooma kirburünnak.
Kuidas kirpude vastu võidelda?
Loomade peal kasutatavad kirbutõrjevahendid on väga efektiivsed. Apteegist saate kirbutõrjeks muretseda sobiva vahendi, mis tavaliselt kujutab endast pipeti sees olevat lahust, mis tuleb manustada otse looma nahale. Eduka ja hõlpsama kirbutõrje tagavad ravimid, mille koostises on lisaks täiskasvanud kirpe surmavale toimeainele lisatud ka toimeaine (nt (S)-metopreen), mis takistab putukate noorvormide (kirbumunad, -vastsed ja -nukud) arengut. Kindlasti lugege enne ravimi manustamist pakendi infolehte ja küsige vajadusel täpsemat teavet apteekrilt või loomaarstilt. Tõsise kirburünnaku puhul võib osutuda vajalikuks ka ruumide ja pindade töötlemine vastavate vahenditega.
